| Esilehele : | Näitused : | Õlimaalid : | Graafika : | Tekstid : |
Joonistused : | : | Uudised : | In english |
|
|
|
|
Tere, siia ma kirjutan oma unenäod, öised ja päevased. Unenägu 1. Ühesõnaga, mäletan muruplatsi üsna lapsepõlvekodu lähedal Mustamäel. Imelik, et lendamise ajal oli seal juba Mustika keskus. See on vägevast Lepistiku pargist mille servast immitsevad väikesed ojad, ilmselt Ülemistee veed, edela poole. Ma nagu kükitasin või kõndisin seal ja siis tõusin õhku. Nagu jalgadega tõukasin ja kui sain pidamise kätte siis lükkasin jalad sirgeks. Ise silmitsesin kogu aeg all olevat muru. Paar korda pidi proovima, et õige pidamise saaks. Kusjuures langemine oli seda kiirem mida rohkem pidamises kahtlesin. Aga maandusin ikka pehmelt, jalgadele. Ja siis lendasin seal Mustamäe kohal, ülevalt on võõraid kohti üsna raske ära tunda ja ega ma eriti täpselt ei mäleta. Kõrgemal sai juba julgemalt ringi vaadata. Aga siis tuli maandumine ikka sinna samale muruplatsile. Mäletan, et tiirutasin mitmeid poolkaari enne kui leidsin vaba ruumi järsku ilmunud kõrgepingeliinide ja allpool olevate trolliliinide vahelt. Pidin kõvasti pidamist timmima, et just õige kõrgus oleks. Siis maandusin ja oligi kõik. Siis nägin veel lendamist mingite tundmatute linnade tänavate kohal. Mäletan, et inimesed kõndisid ja mõned vaatasid üles, kui õhku tõusin. Ja siis kuskil suures saalis kus oli mingi pidu, tõusin õhku ja lendasin ülemisest aknast välja tänavate kohale. Need hilisemad lendamised on nagu udusemalt meeles. Eks ma kodu juures harjutasin ja hiljem oli juba tavalisem. |