Tarmo Roosimöldrit paeluvad iseäranis kohalikud vaated

Kunstnik Tarmo Roosimölder võrdleb maalimist surfamisega: “Jälgid laineid ja vaatad, kas saad oma lauaga harjale või mitte.”

Tarmo pakib oma Muraste kodus asuvas ateljees kilest lahti töid, mida alates 14. septembrist Teenuste 2 saalis näha saab. Näitusele tulevad nii kohalikud vaated kui ka viimase kahe aasta maalide valik. Kohalikest vaadetest on esindatud näiteks Suurupi võrratud liivakivipaljandid, millest ta on maalinud kaks varianti: värvilise ja mustvalge. Mustvalge stiilivõte on pärit ajast, mis jääb aega enne fotograafia leiutamist. “Nii on isegi huvitavam maalida,” ütleb ta ja kiidab meie kandi ainulaadset loodust.

Tema tööde kohta on öeldud, et need meenutavad René Magritte’i ja Toomas Vindi maale. Tarmo on sellega nõus, tema varasemad tööd sarnanevadki nende loominguga, kuid praeguseks on tal tekkinud uus vaade ja meetod. Lõuendile läheb kaks kuni kuus kihti värvi, iga kiht õhem kui eelmine. See teeb pildid õhuliseks ja dünaamiliseks. Ta tõstab ühe merd ja taevast kujutava maali molbertile ning klõpsutab lülitiga. On näha, kuidas maal valgusega mängib ja kuidas pildi meeleolu muutub.

Kui tema töid peaks kuidagiviisi lahterdama, sobib selleks minimalism. “Vähem on rohkem,” sõnab kunstnik.

Maalima ajas tärpentinilõhn

Kunstis on Tarmo iseõppija ja -toimetaja. Mõni aasta enne taasiseseisvumist õppis ta Tartus esimesel kursusel geoloogiat. “Aeg oli segane, meile öeldi umbes nii: uus vabariik küll kahtekümmet geoloogi ei vaja, otsige uus eriala,” meenutab ta. Igaüks siis vaatas lahtiste silmadega ringi ja Tarmo sattus juhuslikult kunstnik Arlis Narusberki Karlova korterisse. Seinu katsid maalid ja õhus oli tunda hõrku … tärpentini! “See lõhn lummas mind hetkega.”

Ja kui Tarmo Kaspia mere taha matkas ning nägi kõrbet, vaimustas see vaatepilt teda sedavõrd, et tekkis huvi kõrberahvaste elu vastu, ta õppis tiibeti ja hiina keelt. Ning hakkas maalima.

“Kontrastid, vahetud elamused kõnetavad mind. Tahan, et mu ümber ja maalidel oleks palju õhku ning taevast.” Ja kuigi tema töid vaadates võib arvata, et nii peen ja täpne töö võib olla hirmus vaev, on Tarmo sõnul maalimine ikka rõõmus ja tore tegevus. “Kui saad end teatud seisundisse, läheb töö ludinal,” sõnab ta ja meenutab üht hetke Isla saarel: “Vaatasin, kuidas surfarid tuulise ilmaga oma laudade peal hulbivad, jahtides õiget lainet. Nii on ka mul maalimisega, olen kui surfar – kui saan harjale, siis muudkui maalin.”

Kerge ärevus tuleb kasuks

Tema varasematel töödel näeb tihti lendamist, unenäolist liuglemist. Tarmo ütleb, et nägi palju aastaid unes lendamist: “Mõni kukub, mina lendasin. Hõljusin tihtipeale Mustamäe ja Vabaduse platsi kohal. Uurisin unenägude seletajast, et mis see on – tegemist on mingite suurte muutustega ja mul elu oligi siis suuri muutusi täis. Kolisime Murastesse ja mässamist oli kõvasti. Unenäos lendavad paljud ja maalide vaatamine toob selle meelde, kõnetab inimest.”

Järgmist küsimust – oled sa õnnelik, eluga rahul? – aimas Tarmo juba ette. “Mul on hästi, mul on pere, töö, mida ma armastan, koht, kus mulle meeldib elada, aga ülearu ei saa inimene rahul olla. Just loomingu osas, alati on midagi, mida ma teeks teisiti. Vett saab lõputult maalida, siin ei saa olla üheselt asi valmis. Ja mingit sellist asja, et viskad pildi valmis, lööd mütsiga, seda ei ole. Iga uue töö puhul on kerge pinge, see annab tõuke üha edasi pürgida ja oma piltides aina uut avada.”

Näitus toimub kultuurifestivali “Meie inimesed” raames ja on pühendatud valla taasasutamise 30. aastapäevale. Tarmo ütleb naljaga pooleks, et tema maaliminegi on juubelihõnguline. Ta mäletab, kuidas ta kolme kümnendi eest Türisallu vanemate suvilasse tuli ja maalima hakkas. Umbes seitsme aasta pärast ostis kunstnik Murastesse poolelioleva maja ja alates 2002. aastast elavad nad abikaasa ja kahe lapsega siin.

Kunstnik ja tema päev

Tarmo päevad näevad üldjoones välja ühtemoodi. Hommikul käib ta jooksmas ja ujumas, nokitseb aias või raamib lõuendeid ning umbes kolme-nelja ajal võtab pintsli kätte. Ja nii vahel kuni kaheteistkümneni öösel välja. Kui on kuhugi minek, näiteks kontsert või kohtumine linnas, ei suuda ta keskenduda ja sel päeval ei maali. Tema töökoht ja vahendid peavad olema puhtad ja laitmatus seisukorras ning kui aias on käru ümber kukkunud, läheb ta ja tõstab selle üles. “Süda peab rahul olema, olen pedant. Mis kõige tähtsam − on vaja viia end teatud seisundisse,” räägib kunstnik. “Kas seista pea peal?” küsin. “Oh, see on sul hea mõte,” vaimustub Tarmo. Ta on muide proovinud ka hommikupoole maalida, aga ei ole võimalik, ei tule midagi välja, ei õnnestu.

“See on eluviis, maalimine, mulle meeldib niimoodi. Ja kui kellelegi mu tööd meeldivad, siis on ju tore,” ütleb Tarmo, kes varem tegeles rohkem graafikaga ja joonistas meelsasti näiteks puidule. Nüüd aga kuulub ta süda täielikult õlimaalile.

Ja ongi aeg end hakata kodu poole sättima, sest kell on juba sealmaal − Tarmo hakkab maalima.

MARI KUKK