Mõni pühapäev on selline, et hommikul on kõik hall ja siis juba pärast lõunat, no siis on värviline.

Ma väga loodan, et Viljandi inimesed ei pahanda. Ma mõtlesin, et võibolla u. 8000 a tagasi võis mõni koht siis sarnast moodi välja näha ?

Sellise nimega koht on Paatsalu lahes olemas. Isegi kaartide pealt leiab selle. Üle kahekilomeetri pikk ja kuus seitse meetrit lai.

See maal on tegelikult väga kiiresti ja suurte pintslitega maalitud. Ootamatult kõnnib serval ka kass.

See on üsna kullakarvaline maal. Foto pealt kõik see kuld ei paista hästi aga tegelikkuses näeb küll.

Üks suur maal mis kuidagi ei ole tahtnud fotoaparaadi sisse ära mahtuda. Need hallid toonid ka ei jäänud õieti foto peale. Ainuke võimalus on seda ise vaadata, koha peal. Kullasooned on seal päriselt olemas aga neid näeb ainult väga lähedalt.

Udu uurimine on raske töö, uurid ja vaatled ...

Siin on üks unenäoline kalamees. Ma võin kinnitada - meie kandis sellist jõekallast ei leia. Aga vbl Lätis ? Taeva maalisin kollakate toonide üleminekuga violetti. Hotelli soojades toonides sisekujunduses sulab see maal veidi ümbrusega kokku.

Mälestus kuumast suvest, kui tuli mere äärde kõndida keskpäeval, et saaks kuidagi olla.

Paadis on ka kass, ja kass on väike loom.

Kui meil oli lockdown, siis kõik hakkasid talvel ujuma.

Uisutajad jäid korra seisma. Niimoodi ma nad pildi peale saingi.

Mälestus Lapimaast. Viljandimaaga seob see, et ka Lapimaal uuristas jääaja järgne sulavesi mägede vahele orgusid.

Lihtsalt jalutab hommikul Vääna rannas, midagi pole rohkem seletada.

See on üks tõsine meri, väheses valguses on üsna tume. Lossi kohviku punastest tellistest sein on esimene koht kus see maal ennast hästi tunneb.

Lihtsalt rahulik meri.