'Mänd' pintslijoonistus peitsitud männilaual, 3 x 30 x 280

"Mänd"

Mänd on võimsa juurega puu, kui võimalik ja vajalik siis tema peajuur ulatab sügavamale kui tüvi taevasse. Nii on kõrgel liivikul.

Rabas kasvades ajab juured rohkem laiali.

Elu on juurte ümber, seened ja igasugu tegelased kes puuga vahetuskaupa teevad.

Tüvi on kui tunnel ja jääb rohkem varju, okste varju. Männi oksad kannavad kõvasti, talvel sulalumi murrab oksa ainult tuule abiga.

Lagedal kasvav mänd ajab oksad laiali ja okkad torgivad taevast.

Oksa murdekohast leiab vaiku, vaigu saab põske pista.

Kui oks on murdunud, korja

üles, vii koju ja murra peenemad oksad koos okastega lapse kuuma vannivette.

Jämedamat oksa ei maksa pliidi alla panna - oksatüügas on vaiku täis ja tahmab pliidi ära.

Oksa tüvepoolne ots löö kirvega laastudeks - hea tulehakatus.

Mänd ei kõlba hästi kütteks. Küll kõlbab heaks ehituslauaks ja planguks.

Mänd on veel tähendanud seda kooritud oksapundart millega muna vahule lüüa.

Ja õngepundar lutsupüügiks, kus hulga konkse ja läikivat metalliühe nööri küljes,

selle kohta öeldi ka mänd.

Lutsupüük tüvetunneli aeglases voolus.

Tüvetunnelis voolab männi mahl - vaik, mis õhuga kokkupuutel kivineb ja ei enam sula.

Männikännud korjati kokku, aeti liivakünka kividega vooderdet auku ja tehti tuli peale. Enne oli augu põhja pandud renn kustmööda tõrv tünni koguti.

Tõrvaaugu on levind nimi meie maal. Tõrva kulub puust paadile, köiele ja niisama nuusutada.

Kui oksad, ja tüve ülemine osa umbsesse nõusse panna ja kuumaks ajada siis saab tõusvast aurust tärpentini.

Lõhnab hästi, kõlbab köhivale lapsele varba vahele ja värvid teeb vedelamaks.

Meie maal öeldi hong ja pedajas männi kohta.

Männist tehti ka laevamaste - mastimänd.

Mesipuuks meemetsas oli enamasti õõnes mänd.

Üks hea puu, see mänd.